* lühijutt, - mõttted mingid, mis mul peas olid .

Avasin akna ja tundsin kuidas karge õhk mulle näkku paiskus. Äkitselt kuulsin samme mis suundusid mu toa poole, see olid sina, ma olin selles veendunud. Jooksin ukseni, jättes akna pärani lahti. Surusin ennast käte ja kogu kehaga vastu ust, takistamaks sinu sisse tulekut. Kuid nagu alati pani sinu hääl mu keha sulama, ning ma lasin su sisse. Sa üritasid mulle otsa vaadata, kuid ma ei suutnud. Sa ei ole see keegi, keda ma tahan. Ma tean, et kuskil on ideaalsem. Järsult ilmus tuppa ka keegi teine, ta huuled olid paremad kui sinu omad, ta silmad olid ilusamad kui sinu omad, ta hääl oli veel mett meenutavam kui sinu oma. Jälgisin ta iga liigutust, ta justukui lendles kergelt minuni. Järsult tabas mind löök näkku, see olid sina. Sa lõid mind? Mida ma teinud olin? Pisarad langesid ojadena mööda mu põski alla, mu juuksed olid pusas, kuid kes mu välimust praegu vaatab? Keda üldse kotib mu välimus? Toetasin end vastu seina ja liuglesin seda mööda istukile. Ta ulatas mulle käe, kuid ma olin liiga nõrk, liiga pettunud, et seista. Siis ta kummardas ja suudles mind kergelt huultele, ta huuled liikusid tormakalt, kuid mul oli ükskõik. Ma olin lõpuks saanud selle mida ma tahtsin, saanud tema omaks.

Tundsin kuidas su süda miljoniks tükiks purunes. Tundsin seda viha ja raevu su sees, mida oleksid tahtnud endast välja paisata, kuid sa ei julgenud. Siis jäin ma nõrgaks, sa istusid mu kõrvale, haarates mul ümbert kinni. Tundsin, kuidas mu keha veidi soojenes. Tundsin, et see hetk on kohe käes, surusin viimast korda oma huuled sinu omadele ja seejärel toetasin oma pea su õlale. Järsult käis mul peast läbi kannatamatu valu. Järgmisel hetkel mind enam polnud, kasvaja oli teinud seda mida ta oli pidanud saavutama. Ta oli mu hävitanud. Ja see kõik oli lihtsalt nii lihtsalt läbi, kogu mu keeruline elu.