jessica 3

"KAKS NÄDALAT?" karjusin järsku. Ema vaid noogutas.
"Ou, võiksid vaiksemalt võtta?" küsis keegi, otsisin oma pilguga kedagi, kes minuga koos ühes palatis viibis. Mu pilk peatus ja mu keha justkui tardus, tõsi küll pool mu kehast...
_

Mu pilk peatus ja mu keha justkui tardus, tõsi küll pool mu kehast, aga ma ei pööranud sellele praegu suuremat tähelepanu. Ta istus seal, käed risti rinnal ja nägu mossis. Ta põrnitses vihaga lauda, ilmselgelt mõeldes millegile muule. Ta köitis endale kogu mu tähelepanu, ta tundus põnev ja ma olin liialt uudishimulik.

Kuid siiski vastasin:"Pole sinu asi kas ma röögin või ei, kui ei meeldi, kasi minema siit."
"Tead, ma oleks juba ammu kasinud, kui mul neid voolikuid küljes poleks," lausus ta oma pilgu mulle suunates. Näis nagu ta oleks kohkunud, äkki sellepärast, et ta ei teadnud, kellega ta möliseb, või äkki sellepärast, et ma nägin lausa kohutav välja.

Ta oli lihtsalt liialt täiuslik. Tavalised inimesed ei leiaks temast midagi erilist, aga tõsi see on, ma polegi tavaline inimene. Ta kastanipruunid juuksed olid sassi löödud ja ta ei tundunud eriti stiiliga kaasas käivat. Kuid siiski ta lummas mind oma iluga. Ta rohekaspruunid silmad- neisse võis lausa uppuda. Ja kuigi ta käitus minuga ülbelt, ma andestasin selle talle otsekohe.

Äkitselt haaras ta oma juuksed hüsteeriliselt kätte ja näis nagu ta oleks valudes piinelnud. Ta vähkres voodis, keerates ennast lõpuks kerra ja lausa röökis. Palju ei möödunud, kui sisse tormasid arstid, kes tema ümber tihedalt askeldama hakkasid. Üks pikemat kasvu tõmbas meie vahele vahekardina, ise heites mulle segaduses pilgu. Ma olin liiga närvis, et midagi mõelda, või teha.

Selle kõige käigus oli möödunud vaid viis minutit, ema jälgis mu reaktsioone veidi imeliku näoga. "On mingi probleem?" nähvasin talle, see ei kõlanud mitte küsimusena, vaid pigem käsuna mind mitte vahtida. Ta sai sellest vist aru ja istus tagasi tugitooli.

Vedi aja pärast tõmmati vahekardin tagasi, suutsin juba rõõmustada, kui äkki avastasin, et tema...