jessica 2

Köhisin hulga verd põrandale. Tormasin toast välja, kuid samal hetkel..

_

Tormasin toast välja, kuid samal hetkel varisesin elutult põrandale, seejärel veeresin trepist alla. Järgnevalt toimus kõik kiirelt, võibolla mulle lihtsalt tundus nii. Igatahes nägin ma uduselt oma hüsteerias ema kogu, kes minu ümber hüples ja kisas, järgmise asjane tõstsid kaks tugevat kiirabi ametnikku mu autosse ja sõidutasid mind koos mu emaga haiglasse. Mul kadus pilt aegajalt eest, nägin kõike uduselt ja ähmaselt. Mitmed inimesed sagisid mu ümber üritades mind elustada. Ma olin täielikult lõdvestunud, ma ei tundnud vähimatki hirmu selle ees, mis mind ees ootas. Äkki olen ma suremas? Ma ei suutnud millegile mõelda, mu pea oli mõtetest tühi.

Ärkasin võpatades palatis. Mul oli seljas haiglakittel ja ma olin võiks öelda, et lausa aheldatud voodi külge. Igalpool mu ümber olid juhtmed ja masinad, toolil lebotas mu kurnatud ema, ta lausa hüppas õnnest, kui nägi, et ma olin ärvel. "Mis minuga juhtus?" küsisin segaduses, ma ei mäletanud midagi. "Kallike, luba, et sa enam kunagi nii ei tee, sa pead joomise maha jätma. Sul on südamega tõsised jamad, sa oleks ennast peaaegu tapnud! Arstid tegid sulle maoloputuse, kuid su olukord ei paranendud." vatras ta kiirelt. "Kaua ma maganud olen?" küsisin. "Umbes kaks nädalat," ütles ta, need sõnad tulid ta suust kergelt, kuid ma selgitasin nende sõnade tõlget endale pikka aega.

"KAKS NÄDALAT?" karjusin järsku. Ema vaid noogutas.
"Ou, võiksid vaiksemalt võtta?" küsis keegi, otsisin oma pilguga kedagi, kes minuga koos ühes palatis viibis. Mu pilk peatus ja mu keha justkui tardus, tõsi küll pool mu kehast...