jessica 5

Ma ei mõelnud millegist, keegi ei häirinud mind, kui väljaarvata toidulõhn, mis mul lausa üle pea käis, kuid ma üritasin sellest mitte välja teha. Järsku, juba üsna õhtul, kui väljas oli kottpime avanes mu palatiuks vaikse kriuksatusega.

_

Järsku, juba üsna õhtul, kui väljas oli kottpime avanes mu palatiuks vaikse kriuksatusega. Kuulsin sosistamist, ilmselt arvasid nad, et ma magan. Sisse sõidutati haiglavoodi, kus lebas tema. Mu süda hakkas puperdama, teesklesin et magan, kuid kui arstid olid lahkunud alustasin rääkimist.

"Kus sa käisid?" küsisin talt vaikselt.
"Mulle tehti kiire opp. Sa ei magagi veel?" vastas ta. Näis, nagu ta huvituks minust rohkem, kui varem.
"Mis su nimi on?" küsisin talt ettevaatlikult.
"Steven," vastas ta lühidalt.
"Jessica," laususin, kuigi ta mu nime ei küsinud.

Avasin oma silmad ereda valguse peale, kui mu silmad olid valgusega harjunud vaatasin toas ringi. Mu lauale oli tekkinud punt kõige ilusamaid lilli, mis tõid ruumi jumaliku aroomi. Steven seisi koos tilgutiga aknal ja jõllitas pinevalt viis korrust allpool liikuvaid inimesi.

"Tere hommikust, päiksekiir," lausus ta irooniliselt, muigega.
"Tere," lausin silmi hõõrudes.
"Mis kell on?" küsisin talt.
"Nagu sa ise ei saaks vaadata," lausus ta kiunuvalt ja pööritas silmi.

"Sorri, lootsin lihtsalt, et oled abivalmis," lausin jäädes enesekindlaks, keerasin ennast, et näha kella. Kõigest üheksa.

"Kuule, kas sa tahaksid..