Ma ei mõelnud millegist, keegi ei häirinud mind, kui väljaarvata toidulõhn, mis mul lausa üle pea käis, kuid ma üritasin sellest mitte välja teha. Järsku, juba üsna õhtul, kui väljas oli kottpime avanes mu palatiuks vaikse kriuksatusega.
_
Järsku, juba üsna õhtul, kui väljas oli kottpime avanes mu palatiuks vaikse kriuksatusega. Kuulsin sosistamist, ilmselt arvasid nad, et ma magan. Sisse sõidutati haiglavoodi, kus lebas tema. Mu süda hakkas puperdama, teesklesin et magan, kuid kui arstid olid lahkunud alustasin rääkimist.
"Kus sa käisid?" küsisin talt vaikselt.
"Mulle tehti kiire opp. Sa ei magagi veel?" vastas ta. Näis, nagu ta huvituks minust rohkem, kui varem.
"Mis su nimi on?" küsisin talt ettevaatlikult.
"Steven," vastas ta lühidalt.
"Jessica," laususin, kuigi ta mu nime ei küsinud.
Avasin oma silmad ereda valguse peale, kui mu silmad olid valgusega harjunud vaatasin toas ringi. Mu lauale oli tekkinud punt kõige ilusamaid lilli, mis tõid ruumi jumaliku aroomi. Steven seisi koos tilgutiga aknal ja jõllitas pinevalt viis korrust allpool liikuvaid inimesi.
"Tere hommikust, päiksekiir," lausus ta irooniliselt, muigega.
"Tere," lausin silmi hõõrudes.
"Mis kell on?" küsisin talt.
"Nagu sa ise ei saaks vaadata," lausus ta kiunuvalt ja pööritas silmi.
"Sorri, lootsin lihtsalt, et oled abivalmis," lausin jäädes enesekindlaks, keerasin ennast, et näha kella. Kõigest üheksa.
"Kuule, kas sa tahaksid..
Saturday, November 28, 2009
Friday, November 27, 2009
jessica 4
Veidi aja pärast tõmmati vahekardin tagasi, suutsin juba rõõmustada, kui äkki avastasin, et tema...
_
..et tema koht oli tühi. Põhiliselt kogu mu elu varises kokku, okei pohhui see, mul polegi mingit elu ja ma olen ka küllaltki naiivne, ma ju ei tundnudki seda poissi, aga miski ütles mulle, et tema ongi see õige ja ainus, keda ma otsinud olen.
"Mel, ma hakkan vist koju minema, tundub, et ma pole siin just väga oodatud ja ma ei ole nii kaua kodus saanud olla," sõnas ema ja kõndis uksest minema.
Kaks nädalat ilma suitsuta.. ilma alkota..
See tundus lausa absurdne. Seda just minu puhul.
Tahtsin voodist tõusta ja koos tilgutiga akna juurde kõndida, kuid taaskord avastasin, et ei saa poolt oma keha liigutada. Seekord sattusin segadusse ja paanikasse. Kui medõde tuli mind kontrollima küsisin talt põhiliselt karjudes:"Miks pool mu kehast tuim on? Mis minuga toimub?" Ta saatis mulle vihase ja tüütu pilgu, kuid vastas siiski:"Su vasak kehapool on põhiliselt täielikus halvatuses, on väga väike tõenäosus, et see enam kunagi taastub ja et sa jälle endine oled, kuid need on vaid jutud, mis haigla peal käivad, ma ei oska sulle täpset diagnoosi panna, seda pead arsti käest küsima." Ta asetas taldriku mu kõrvale lauale, heitis mulle veel kaastundliku pilgu ja lahkus, jättes mind sinna segadusse. Kui suutsin kogu selle jutu mitu korda mõttes läbi mõelda hakkasid soolased pisarad mööda mu põski alla voolama.
Kogu ülejäänud päeva veetsin ma oma voodis, peaaegu et liikumatult ja vaatasin aknast välja. Ma ei mõelnud millegist, keegi ei häirinud mind, kui väljaarvata toidulõhn, mis mul lausa üle pea käis, kuid ma üritasin sellest mitte välja teha. Järsku, juba üsna õhtul, kui väljas oli kottpime avanes mu palatiuks vaikse kriuksatusega.
jessica 3
"KAKS NÄDALAT?" karjusin järsku. Ema vaid noogutas.
"Ou, võiksid vaiksemalt võtta?" küsis keegi, otsisin oma pilguga kedagi, kes minuga koos ühes palatis viibis. Mu pilk peatus ja mu keha justkui tardus, tõsi küll pool mu kehast...
_
Mu pilk peatus ja mu keha justkui tardus, tõsi küll pool mu kehast, aga ma ei pööranud sellele praegu suuremat tähelepanu. Ta istus seal, käed risti rinnal ja nägu mossis. Ta põrnitses vihaga lauda, ilmselgelt mõeldes millegile muule. Ta köitis endale kogu mu tähelepanu, ta tundus põnev ja ma olin liialt uudishimulik.
Kuid siiski vastasin:"Pole sinu asi kas ma röögin või ei, kui ei meeldi, kasi minema siit."
"Tead, ma oleks juba ammu kasinud, kui mul neid voolikuid küljes poleks," lausus ta oma pilgu mulle suunates. Näis nagu ta oleks kohkunud, äkki sellepärast, et ta ei teadnud, kellega ta möliseb, või äkki sellepärast, et ma nägin lausa kohutav välja.
Ta oli lihtsalt liialt täiuslik. Tavalised inimesed ei leiaks temast midagi erilist, aga tõsi see on, ma polegi tavaline inimene. Ta kastanipruunid juuksed olid sassi löödud ja ta ei tundunud eriti stiiliga kaasas käivat. Kuid siiski ta lummas mind oma iluga. Ta rohekaspruunid silmad- neisse võis lausa uppuda. Ja kuigi ta käitus minuga ülbelt, ma andestasin selle talle otsekohe.
Äkitselt haaras ta oma juuksed hüsteeriliselt kätte ja näis nagu ta oleks valudes piinelnud. Ta vähkres voodis, keerates ennast lõpuks kerra ja lausa röökis. Palju ei möödunud, kui sisse tormasid arstid, kes tema ümber tihedalt askeldama hakkasid. Üks pikemat kasvu tõmbas meie vahele vahekardina, ise heites mulle segaduses pilgu. Ma olin liiga närvis, et midagi mõelda, või teha.
Selle kõige käigus oli möödunud vaid viis minutit, ema jälgis mu reaktsioone veidi imeliku näoga. "On mingi probleem?" nähvasin talle, see ei kõlanud mitte küsimusena, vaid pigem käsuna mind mitte vahtida. Ta sai sellest vist aru ja istus tagasi tugitooli.
Vedi aja pärast tõmmati vahekardin tagasi, suutsin juba rõõmustada, kui äkki avastasin, et tema...
"Ou, võiksid vaiksemalt võtta?" küsis keegi, otsisin oma pilguga kedagi, kes minuga koos ühes palatis viibis. Mu pilk peatus ja mu keha justkui tardus, tõsi küll pool mu kehast...
_
Mu pilk peatus ja mu keha justkui tardus, tõsi küll pool mu kehast, aga ma ei pööranud sellele praegu suuremat tähelepanu. Ta istus seal, käed risti rinnal ja nägu mossis. Ta põrnitses vihaga lauda, ilmselgelt mõeldes millegile muule. Ta köitis endale kogu mu tähelepanu, ta tundus põnev ja ma olin liialt uudishimulik.
Kuid siiski vastasin:"Pole sinu asi kas ma röögin või ei, kui ei meeldi, kasi minema siit."
"Tead, ma oleks juba ammu kasinud, kui mul neid voolikuid küljes poleks," lausus ta oma pilgu mulle suunates. Näis nagu ta oleks kohkunud, äkki sellepärast, et ta ei teadnud, kellega ta möliseb, või äkki sellepärast, et ma nägin lausa kohutav välja.
Ta oli lihtsalt liialt täiuslik. Tavalised inimesed ei leiaks temast midagi erilist, aga tõsi see on, ma polegi tavaline inimene. Ta kastanipruunid juuksed olid sassi löödud ja ta ei tundunud eriti stiiliga kaasas käivat. Kuid siiski ta lummas mind oma iluga. Ta rohekaspruunid silmad- neisse võis lausa uppuda. Ja kuigi ta käitus minuga ülbelt, ma andestasin selle talle otsekohe.
Äkitselt haaras ta oma juuksed hüsteeriliselt kätte ja näis nagu ta oleks valudes piinelnud. Ta vähkres voodis, keerates ennast lõpuks kerra ja lausa röökis. Palju ei möödunud, kui sisse tormasid arstid, kes tema ümber tihedalt askeldama hakkasid. Üks pikemat kasvu tõmbas meie vahele vahekardina, ise heites mulle segaduses pilgu. Ma olin liiga närvis, et midagi mõelda, või teha.
Selle kõige käigus oli möödunud vaid viis minutit, ema jälgis mu reaktsioone veidi imeliku näoga. "On mingi probleem?" nähvasin talle, see ei kõlanud mitte küsimusena, vaid pigem käsuna mind mitte vahtida. Ta sai sellest vist aru ja istus tagasi tugitooli.
Vedi aja pärast tõmmati vahekardin tagasi, suutsin juba rõõmustada, kui äkki avastasin, et tema...
Thursday, November 26, 2009
jessica 2
Köhisin hulga verd põrandale. Tormasin toast välja, kuid samal hetkel..
_
Tormasin toast välja, kuid samal hetkel varisesin elutult põrandale, seejärel veeresin trepist alla. Järgnevalt toimus kõik kiirelt, võibolla mulle lihtsalt tundus nii. Igatahes nägin ma uduselt oma hüsteerias ema kogu, kes minu ümber hüples ja kisas, järgmise asjane tõstsid kaks tugevat kiirabi ametnikku mu autosse ja sõidutasid mind koos mu emaga haiglasse. Mul kadus pilt aegajalt eest, nägin kõike uduselt ja ähmaselt. Mitmed inimesed sagisid mu ümber üritades mind elustada. Ma olin täielikult lõdvestunud, ma ei tundnud vähimatki hirmu selle ees, mis mind ees ootas. Äkki olen ma suremas? Ma ei suutnud millegile mõelda, mu pea oli mõtetest tühi.
Ärkasin võpatades palatis. Mul oli seljas haiglakittel ja ma olin võiks öelda, et lausa aheldatud voodi külge. Igalpool mu ümber olid juhtmed ja masinad, toolil lebotas mu kurnatud ema, ta lausa hüppas õnnest, kui nägi, et ma olin ärvel. "Mis minuga juhtus?" küsisin segaduses, ma ei mäletanud midagi. "Kallike, luba, et sa enam kunagi nii ei tee, sa pead joomise maha jätma. Sul on südamega tõsised jamad, sa oleks ennast peaaegu tapnud! Arstid tegid sulle maoloputuse, kuid su olukord ei paranendud." vatras ta kiirelt. "Kaua ma maganud olen?" küsisin. "Umbes kaks nädalat," ütles ta, need sõnad tulid ta suust kergelt, kuid ma selgitasin nende sõnade tõlget endale pikka aega.
"KAKS NÄDALAT?" karjusin järsku. Ema vaid noogutas.
"Ou, võiksid vaiksemalt võtta?" küsis keegi, otsisin oma pilguga kedagi, kes minuga koos ühes palatis viibis. Mu pilk peatus ja mu keha justkui tardus, tõsi küll pool mu kehast...
_
Tormasin toast välja, kuid samal hetkel varisesin elutult põrandale, seejärel veeresin trepist alla. Järgnevalt toimus kõik kiirelt, võibolla mulle lihtsalt tundus nii. Igatahes nägin ma uduselt oma hüsteerias ema kogu, kes minu ümber hüples ja kisas, järgmise asjane tõstsid kaks tugevat kiirabi ametnikku mu autosse ja sõidutasid mind koos mu emaga haiglasse. Mul kadus pilt aegajalt eest, nägin kõike uduselt ja ähmaselt. Mitmed inimesed sagisid mu ümber üritades mind elustada. Ma olin täielikult lõdvestunud, ma ei tundnud vähimatki hirmu selle ees, mis mind ees ootas. Äkki olen ma suremas? Ma ei suutnud millegile mõelda, mu pea oli mõtetest tühi.
Ärkasin võpatades palatis. Mul oli seljas haiglakittel ja ma olin võiks öelda, et lausa aheldatud voodi külge. Igalpool mu ümber olid juhtmed ja masinad, toolil lebotas mu kurnatud ema, ta lausa hüppas õnnest, kui nägi, et ma olin ärvel. "Mis minuga juhtus?" küsisin segaduses, ma ei mäletanud midagi. "Kallike, luba, et sa enam kunagi nii ei tee, sa pead joomise maha jätma. Sul on südamega tõsised jamad, sa oleks ennast peaaegu tapnud! Arstid tegid sulle maoloputuse, kuid su olukord ei paranendud." vatras ta kiirelt. "Kaua ma maganud olen?" küsisin. "Umbes kaks nädalat," ütles ta, need sõnad tulid ta suust kergelt, kuid ma selgitasin nende sõnade tõlget endale pikka aega.
"KAKS NÄDALAT?" karjusin järsku. Ema vaid noogutas.
"Ou, võiksid vaiksemalt võtta?" küsis keegi, otsisin oma pilguga kedagi, kes minuga koos ühes palatis viibis. Mu pilk peatus ja mu keha justkui tardus, tõsi küll pool mu kehast...
jessica 1
Kõndisin endale juba liigagi pähe kulunud tänavaäärt koju. Kuid otsustasin siiski ühe suitsu kasuks ja keerasin peatselt paremale, tänava lõpus oli väike metsatukk. Viskasin oma raske seljakoti enda kõrvale, mudasele kännule. Nautisin parajasti oma suitsu, kui tundsin telefoni vibreerimist taskus. Haarasin telefoni kätte, pööritasin silmi kui lugesin ekraanilt 'ema' lülitasin telefoni välja, ma ei viitsinud temaga praegu kisendama hakata, praegu, kui on minu hetk lõõgastumiseks, ainukesed minutid päevas, kui olen üksi, keegi ei ütle mulle mida ma tegema pean ja ei vaidle mulle vastu. On ainult mina ja minu maailm. Veidi aja pärast seadsin oma sammud taas kodu poole- kohta, kus ma põhiliselt ei viibigi.
Uksest sisse astudes tabas mind järjekordne sõimuhoog. "Kus kurat sa olnud oled? Pool tundi, ajast, mil su tunnid lõppesid ja sa jõudsid alles nüüd koju? Kus sa käisid? Kuskil nurga taga joomas? Ime polegi, sul suitsu lõhnad küljes. Tüdruk, mida sa endast mõtled? Ma panen sind uuesti psühholoogi juurde kirja ja kui seekord ka selle asemel, et psühholoogi juurde kohale ilmuda peole lähed, viskan ma su kodust välja!" karjus ema mulle näkku. "Tead, käi perse, sa ei ela minu elu, sa ei tea pooltki minu elust, faking lits," laususin need sõnad talle ükskõikselt, ta oli juba küllaltki harjunud minu ropendamisega, kuid lausus siiski:"Kuidas sa räägid, tütarlaps!"
Ma vihkan seda, kui naiivne mu ema vahest on, kuid siiski mängib ta 'täiskasvanut'. Oleks võinud niiöelda 'lastemuredele' ennem mõelda, kui mu joodikust isaga üleüldse voodisse roniski. Mu ema oli enne minu sündi töötanud stripparina ühes kohalikus keldriurkas, seega ega tal ka kõige puhtam noorus polnud.
Tormasin oma tuppa, haarasin kapist riiete alt viinapudeli ja ronisin kapi otsa. Jah, just nimelt, kohta, kus ma olin väiksest peale nutnud, kui ema ja isa kaklesid, kohta, kus olin kõik oma pisarad valanud. Mahtusin sinna veel vaevu ära. Avasin viinapudeli ja võtsin paar päris suurt sõõmu. Tundsin, kuidas mu veri lausa keema lõi ja süda kiiremini tööle hakkas. Just siis avanes mu toa uks, sisse astus ei keegi muu, kui mu ema. Peitsin viinapudeli kiirelt seljataha ja teesklesin, nagu otsiks midagi. "Jälle jood?" küsis ema ohkega mu voodile istudes. Ta näeb mind läbi. Sellest hoolimatta jätkasin 'otsimist' ja ei vastanud ta küsimusele. Viie minu möödudes tõstsin oma pilgu talle ja laususin ülbelt:"Pead mu toas olema? Enam üldse rahu ei anta?" Nägin, kuidas pisar mööda ta põske alla langes, ta veresooned käel olid pingul, hetkeks hakkas mul isegi tast kahju, kuid loobusin sellest halatsusest kiirelt. "Lähed siis?" küsisin uuesti. Ta tõusis voodilt, näitasin talle järgi närviliselt keelt. Ronisin hetkeks kapilt alla ja keerasin toa ukse lukku. Kui olin taas oma endisel kohal jätkasin joomist.
Lõpuks, kui mul pudel juba põhiliselt tühi oli, tuli mul geniaalne idee. Meenutasin, kuidas poisid olid eelmisel nädala koolis rääkinud, kui mõnus oli olnud viina ja energiajoogi segu. Tormasin kiirelt alla, tuhnides veidi külmkapis leidsin lõpuks otsitud asja- energiajoogi, võtsin veel ühe klaasi ja tormasin üles. Haarasin igaksjuhuks kapist järgmise viina ja keerasin toa ukse lukku. Valasin poolde tassi energiajoogi ja teise poole täitsin viinaga. Kulistasin kõik automatselt alla. Mõnus tunne tuli, nagu kõnniksin pilvedel, seejärel hakkas mul aga kohutavalt paha. Mu pea käis ringi, kõhus oli räme valu, tundus, nagu keegi oleks mind pussitanud. Köhisin hulga verd põrandale. Tormasin toast välja, kuid samal hetkel..
Uksest sisse astudes tabas mind järjekordne sõimuhoog. "Kus kurat sa olnud oled? Pool tundi, ajast, mil su tunnid lõppesid ja sa jõudsid alles nüüd koju? Kus sa käisid? Kuskil nurga taga joomas? Ime polegi, sul suitsu lõhnad küljes. Tüdruk, mida sa endast mõtled? Ma panen sind uuesti psühholoogi juurde kirja ja kui seekord ka selle asemel, et psühholoogi juurde kohale ilmuda peole lähed, viskan ma su kodust välja!" karjus ema mulle näkku. "Tead, käi perse, sa ei ela minu elu, sa ei tea pooltki minu elust, faking lits," laususin need sõnad talle ükskõikselt, ta oli juba küllaltki harjunud minu ropendamisega, kuid lausus siiski:"Kuidas sa räägid, tütarlaps!"
Ma vihkan seda, kui naiivne mu ema vahest on, kuid siiski mängib ta 'täiskasvanut'. Oleks võinud niiöelda 'lastemuredele' ennem mõelda, kui mu joodikust isaga üleüldse voodisse roniski. Mu ema oli enne minu sündi töötanud stripparina ühes kohalikus keldriurkas, seega ega tal ka kõige puhtam noorus polnud.
Tormasin oma tuppa, haarasin kapist riiete alt viinapudeli ja ronisin kapi otsa. Jah, just nimelt, kohta, kus ma olin väiksest peale nutnud, kui ema ja isa kaklesid, kohta, kus olin kõik oma pisarad valanud. Mahtusin sinna veel vaevu ära. Avasin viinapudeli ja võtsin paar päris suurt sõõmu. Tundsin, kuidas mu veri lausa keema lõi ja süda kiiremini tööle hakkas. Just siis avanes mu toa uks, sisse astus ei keegi muu, kui mu ema. Peitsin viinapudeli kiirelt seljataha ja teesklesin, nagu otsiks midagi. "Jälle jood?" küsis ema ohkega mu voodile istudes. Ta näeb mind läbi. Sellest hoolimatta jätkasin 'otsimist' ja ei vastanud ta küsimusele. Viie minu möödudes tõstsin oma pilgu talle ja laususin ülbelt:"Pead mu toas olema? Enam üldse rahu ei anta?" Nägin, kuidas pisar mööda ta põske alla langes, ta veresooned käel olid pingul, hetkeks hakkas mul isegi tast kahju, kuid loobusin sellest halatsusest kiirelt. "Lähed siis?" küsisin uuesti. Ta tõusis voodilt, näitasin talle järgi närviliselt keelt. Ronisin hetkeks kapilt alla ja keerasin toa ukse lukku. Kui olin taas oma endisel kohal jätkasin joomist.
Lõpuks, kui mul pudel juba põhiliselt tühi oli, tuli mul geniaalne idee. Meenutasin, kuidas poisid olid eelmisel nädala koolis rääkinud, kui mõnus oli olnud viina ja energiajoogi segu. Tormasin kiirelt alla, tuhnides veidi külmkapis leidsin lõpuks otsitud asja- energiajoogi, võtsin veel ühe klaasi ja tormasin üles. Haarasin igaksjuhuks kapist järgmise viina ja keerasin toa ukse lukku. Valasin poolde tassi energiajoogi ja teise poole täitsin viinaga. Kulistasin kõik automatselt alla. Mõnus tunne tuli, nagu kõnniksin pilvedel, seejärel hakkas mul aga kohutavalt paha. Mu pea käis ringi, kõhus oli räme valu, tundus, nagu keegi oleks mind pussitanud. Köhisin hulga verd põrandale. Tormasin toast välja, kuid samal hetkel..
Thursday, November 5, 2009
* lühijutt, - mõttted mingid, mis mul peas olid .
Avasin akna ja tundsin kuidas karge õhk mulle näkku paiskus. Äkitselt kuulsin samme mis suundusid mu toa poole, see olid sina, ma olin selles veendunud. Jooksin ukseni, jättes akna pärani lahti. Surusin ennast käte ja kogu kehaga vastu ust, takistamaks sinu sisse tulekut. Kuid nagu alati pani sinu hääl mu keha sulama, ning ma lasin su sisse. Sa üritasid mulle otsa vaadata, kuid ma ei suutnud. Sa ei ole see keegi, keda ma tahan. Ma tean, et kuskil on ideaalsem. Järsult ilmus tuppa ka keegi teine, ta huuled olid paremad kui sinu omad, ta silmad olid ilusamad kui sinu omad, ta hääl oli veel mett meenutavam kui sinu oma. Jälgisin ta iga liigutust, ta justukui lendles kergelt minuni. Järsult tabas mind löök näkku, see olid sina. Sa lõid mind? Mida ma teinud olin? Pisarad langesid ojadena mööda mu põski alla, mu juuksed olid pusas, kuid kes mu välimust praegu vaatab? Keda üldse kotib mu välimus? Toetasin end vastu seina ja liuglesin seda mööda istukile. Ta ulatas mulle käe, kuid ma olin liiga nõrk, liiga pettunud, et seista. Siis ta kummardas ja suudles mind kergelt huultele, ta huuled liikusid tormakalt, kuid mul oli ükskõik. Ma olin lõpuks saanud selle mida ma tahtsin, saanud tema omaks.
Tundsin kuidas su süda miljoniks tükiks purunes. Tundsin seda viha ja raevu su sees, mida oleksid tahtnud endast välja paisata, kuid sa ei julgenud. Siis jäin ma nõrgaks, sa istusid mu kõrvale, haarates mul ümbert kinni. Tundsin, kuidas mu keha veidi soojenes. Tundsin, et see hetk on kohe käes, surusin viimast korda oma huuled sinu omadele ja seejärel toetasin oma pea su õlale. Järsult käis mul peast läbi kannatamatu valu. Järgmisel hetkel mind enam polnud, kasvaja oli teinud seda mida ta oli pidanud saavutama. Ta oli mu hävitanud. Ja see kõik oli lihtsalt nii lihtsalt läbi, kogu mu keeruline elu.
Tundsin kuidas su süda miljoniks tükiks purunes. Tundsin seda viha ja raevu su sees, mida oleksid tahtnud endast välja paisata, kuid sa ei julgenud. Siis jäin ma nõrgaks, sa istusid mu kõrvale, haarates mul ümbert kinni. Tundsin, kuidas mu keha veidi soojenes. Tundsin, et see hetk on kohe käes, surusin viimast korda oma huuled sinu omadele ja seejärel toetasin oma pea su õlale. Järsult käis mul peast läbi kannatamatu valu. Järgmisel hetkel mind enam polnud, kasvaja oli teinud seda mida ta oli pidanud saavutama. Ta oli mu hävitanud. Ja see kõik oli lihtsalt nii lihtsalt läbi, kogu mu keeruline elu.
Subscribe to:
Posts (Atom)
