jessica 4

Veidi aja pärast tõmmati vahekardin tagasi, suutsin juba rõõmustada, kui äkki avastasin, et tema...

_

..et tema koht oli tühi. Põhiliselt kogu mu elu varises kokku, okei pohhui see, mul polegi mingit elu ja ma olen ka küllaltki naiivne, ma ju ei tundnudki seda poissi, aga miski ütles mulle, et tema ongi see õige ja ainus, keda ma otsinud olen.

"Mel, ma hakkan vist koju minema, tundub, et ma pole siin just väga oodatud ja ma ei ole nii kaua kodus saanud olla," sõnas ema ja kõndis uksest minema.

Kaks nädalat ilma suitsuta.. ilma alkota..

See tundus lausa absurdne. Seda just minu puhul.

Tahtsin voodist tõusta ja koos tilgutiga akna juurde kõndida, kuid taaskord avastasin, et ei saa poolt oma keha liigutada. Seekord sattusin segadusse ja paanikasse. Kui medõde tuli mind kontrollima küsisin talt põhiliselt karjudes:"Miks pool mu kehast tuim on? Mis minuga toimub?" Ta saatis mulle vihase ja tüütu pilgu, kuid vastas siiski:"Su vasak kehapool on põhiliselt täielikus halvatuses, on väga väike tõenäosus, et see enam kunagi taastub ja et sa jälle endine oled, kuid need on vaid jutud, mis haigla peal käivad, ma ei oska sulle täpset diagnoosi panna, seda pead arsti käest küsima." Ta asetas taldriku mu kõrvale lauale, heitis mulle veel kaastundliku pilgu ja lahkus, jättes mind sinna segadusse. Kui suutsin kogu selle jutu mitu korda mõttes läbi mõelda hakkasid soolased pisarad mööda mu põski alla voolama.

Kogu ülejäänud päeva veetsin ma oma voodis, peaaegu et liikumatult ja vaatasin aknast välja. Ma ei mõelnud millegist, keegi ei häirinud mind, kui väljaarvata toidulõhn, mis mul lausa üle pea käis, kuid ma üritasin sellest mitte välja teha. Järsku, juba üsna õhtul, kui väljas oli kottpime avanes mu palatiuks vaikse kriuksatusega.