jessica 1

Kõndisin endale juba liigagi pähe kulunud tänavaäärt koju. Kuid otsustasin siiski ühe suitsu kasuks ja keerasin peatselt paremale, tänava lõpus oli väike metsatukk. Viskasin oma raske seljakoti enda kõrvale, mudasele kännule. Nautisin parajasti oma suitsu, kui tundsin telefoni vibreerimist taskus. Haarasin telefoni kätte, pööritasin silmi kui lugesin ekraanilt 'ema' lülitasin telefoni välja, ma ei viitsinud temaga praegu kisendama hakata, praegu, kui on minu hetk lõõgastumiseks, ainukesed minutid päevas, kui olen üksi, keegi ei ütle mulle mida ma tegema pean ja ei vaidle mulle vastu. On ainult mina ja minu maailm. Veidi aja pärast seadsin oma sammud taas kodu poole- kohta, kus ma põhiliselt ei viibigi.

Uksest sisse astudes tabas mind järjekordne sõimuhoog. "Kus kurat sa olnud oled? Pool tundi, ajast, mil su tunnid lõppesid ja sa jõudsid alles nüüd koju? Kus sa käisid? Kuskil nurga taga joomas? Ime polegi, sul suitsu lõhnad küljes. Tüdruk, mida sa endast mõtled? Ma panen sind uuesti psühholoogi juurde kirja ja kui seekord ka selle asemel, et psühholoogi juurde kohale ilmuda peole lähed, viskan ma su kodust välja!" karjus ema mulle näkku. "Tead, käi perse, sa ei ela minu elu, sa ei tea pooltki minu elust, faking lits," laususin need sõnad talle ükskõikselt, ta oli juba küllaltki harjunud minu ropendamisega, kuid lausus siiski:"Kuidas sa räägid, tütarlaps!"

Ma vihkan seda, kui naiivne mu ema vahest on, kuid siiski mängib ta 'täiskasvanut'. Oleks võinud niiöelda 'lastemuredele' ennem mõelda, kui mu joodikust isaga üleüldse voodisse roniski. Mu ema oli enne minu sündi töötanud stripparina ühes kohalikus keldriurkas, seega ega tal ka kõige puhtam noorus polnud.

Tormasin oma tuppa, haarasin kapist riiete alt viinapudeli ja ronisin kapi otsa. Jah, just nimelt, kohta, kus ma olin väiksest peale nutnud, kui ema ja isa kaklesid, kohta, kus olin kõik oma pisarad valanud. Mahtusin sinna veel vaevu ära. Avasin viinapudeli ja võtsin paar päris suurt sõõmu. Tundsin, kuidas mu veri lausa keema lõi ja süda kiiremini tööle hakkas. Just siis avanes mu toa uks, sisse astus ei keegi muu, kui mu ema. Peitsin viinapudeli kiirelt seljataha ja teesklesin, nagu otsiks midagi. "Jälle jood?" küsis ema ohkega mu voodile istudes. Ta näeb mind läbi. Sellest hoolimatta jätkasin 'otsimist' ja ei vastanud ta küsimusele. Viie minu möödudes tõstsin oma pilgu talle ja laususin ülbelt:"Pead mu toas olema? Enam üldse rahu ei anta?" Nägin, kuidas pisar mööda ta põske alla langes, ta veresooned käel olid pingul, hetkeks hakkas mul isegi tast kahju, kuid loobusin sellest halatsusest kiirelt. "Lähed siis?" küsisin uuesti. Ta tõusis voodilt, näitasin talle järgi närviliselt keelt. Ronisin hetkeks kapilt alla ja keerasin toa ukse lukku. Kui olin taas oma endisel kohal jätkasin joomist.

Lõpuks, kui mul pudel juba põhiliselt tühi oli, tuli mul geniaalne idee. Meenutasin, kuidas poisid olid eelmisel nädala koolis rääkinud, kui mõnus oli olnud viina ja energiajoogi segu. Tormasin kiirelt alla, tuhnides veidi külmkapis leidsin lõpuks otsitud asja- energiajoogi, võtsin veel ühe klaasi ja tormasin üles. Haarasin igaksjuhuks kapist järgmise viina ja keerasin toa ukse lukku. Valasin poolde tassi energiajoogi ja teise poole täitsin viinaga. Kulistasin kõik automatselt alla. Mõnus tunne tuli, nagu kõnniksin pilvedel, seejärel hakkas mul aga kohutavalt paha. Mu pea käis ringi, kõhus oli räme valu, tundus, nagu keegi oleks mind pussitanud. Köhisin hulga verd põrandale. Tormasin toast välja, kuid samal hetkel..